Keskkonnategurid

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2024) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Keskkonnategurid ehk keskkonnafaktorid (ka ökoloogilised tegurid ehk ökoloogilised faktorid) on keskkonna ained ning energia- ja infovood, mis mõjutavad biosüsteeme. Biosüsteemid on näiteks rakud, organismid, kooslused.

Tähtsamad ökoloogilised tegurid liigiti:

• abiootilised (füüsikalised) on päikesevalgus, temperatuur, niiskus, tuul, vee ja mulla pH, rõhk;
• biootilised (organismidevahelised suhted) on sümbioos, konkurents, parasitism, taimtoidulisus, kisklus, amensalism, kommensalism, koloonialisus;
• antropogeensed (inimtegevuse mõju, inimmõju) on soode kuivendamine, võõrliikide sissetoomine, heitgaasid, naftareostus, osoonikihi hõrenemine, metsade üleraie jne.

Inimese puhul võivad keskkonnategurid olla

• bioloogilised
• füüsikalised
• sotsiaalsed
• geograafilised

Keskkonnategurid määravad organismi ainevahetustingimused ja kogu biogeneesi tervikuna. Näiteks süsinikdioksiidi olemasolu, juurdepääs hapnikule, mulla niiskus ja lõtvus jne. Keskkonna indiferentsed elemendid, näiteks inertgaasid, on keskkonnategurid, kuid nende roll on väga piiratud.

Peaaegu kõiki keskkonnategureid iseloomustab märkimisväärne varieeruvus ajas ja ruumis. Temperatuur maapinnal on väga erinev, aga näiteks ookeani põhjas või sügaval koobastes on see peaaegu konstantne.

Ühel ja samal keskkonnateguril võib olla koos eksisteerivate organismide elus erinev tähtsus. Näiteks mängib pinnase soolarežiim esmatähtsat rolli taimede mineraalses toitumises, kuid on enamiku maismaaloomade jaoks peaaegu ükskõikne. Valguse tugevus ja spektraalne koostis on fototroofsete organismide (enamik taimi ja fotosünteesivad bakterid) elus väga tähtis, samas kui heterotroofsete organismide (seened, loomad, märkimisväärne osa mikroorganismidest) elus ei avalda valgus nende ainevahetusele märgatavat mõju.

Keskkonnategurid võivad toimida stiimulitena, mis põhjustavad kohanemisvõimelisi muutusi füsioloogilistes protsessides; piirangutena, mis muudavad teatud organismide eksistentsi teatud tingimustes võimatuks; modifikaatoritena, mis määravad organismide morfo-anatoomilised ja füsioloogilised muutused.

Organismid, nagu ka biogeotsüansid üldiselt, on rohkem kohanenud stabiilsete ainevahetuse tingimustega. Neid mõjutavad vähem staatilised (muutumatud) keskkonnategurid ja rohkem režiimide – järjestikuste ajutiste muutuste – mõju. Inimene oli oma arengu kõigil etappidel tihedalt seotud ümbritseva maailmaga. Kuid alates kõrgelt industrialiseeritud ühiskonna tekkimisest on inimese ohtlik sekkumine loodusesse järsult suurenenud, selle sekkumise maht on laienenud, see on muutunud mitmekesisemaks ja ähvardab nüüd muutuda globaalseks ohuks inimkonnale. Taastumatute toorainete tarbimine suureneb, üha rohkem põllumaad võetakse majandusest välja, kuna linnad ja tehased ehitatakse sellele. Inimesed sekkuvad üha enam biosfääri, meie planeedi sellesse ossa, kus elu eksisteerib.

Sõna otseses tõlkes viitab mõiste "biosfäär" elu sfäärile ja selles tähenduses võttis selle teaduses esimesena kasutusele 1875. aastal Austria geoloog ja paleontoloog Eduard Suess (1831–1914). Kuid juba ammu enne seda olid selle sisu muude nimetuste all ( "eluruum", "looduse pilt", "Maa elav kest" jne) käsitlenud teisedki loodusteadlased.

Esialgu tähendasid kõik need mõisted ainult meie planeeti asustavate elusorganismide kogumit, kuigi mõnikord osutati nende seosele geograafiliste, geoloogiliste ja kosmiliste protsessidega, kuid see juhtis pigem tähelepanu eluslooduse sõltuvusele anorgaanilise looduse jõududest ja ainetest. Isegi mõiste "biosfäär" autor E. Suess oma raamatus "Maa nägu", mis ilmus peaaegu kolmkümmend aastat pärast mõiste kasutuselevõttu (1909), ei märganud biosfääri vastupidist mõju ja määratles seda kui "ruumiliselt ja ajaliselt piiratud ja Maa pinnal elavate organismide kogumit".

Jean Baptiste Lamarck (1744–1829) oli esimene bioloog, kes tõi selgelt esile elusorganismide tohutu rolli maakoore kujunemisel. Ta rõhutas, et kõik maakera pinnal olevad ained, mis moodustavad maakoore, on tekkinud elusorganismide tegevuse tulemusena.

Faktid ja väited biosfääri kohta kogunesid järk-järgult botaanika, mullateaduse, taimegeograafia ja teiste valdavalt bioloogiliste teaduste ning geoloogiliste distsipliinide arenedes. Nende teadmiste elementidega, mis muutusid oluliseks biosfääri kui terviku mõistmiseks, on seotud ökoloogia tekkimine, mis on teadus, mis uurib organismide ja keskkonna vahelisi suhteid. Biosfääri määratletakse kui looduslikku süsteemi, mille olemasolu väljendub eelkõige energia ja ainete ringluses elusorganismide poolt.

Biosfäär (tänapäeva mõistes) on Maa eriline kest, mis sisaldab elusorganismide kogumit ja seda osa planeedi ainest, mis on nende organismidega pidevas vahetuses.

Biosfääri kuulub kõik, mis elab, hingab, kasvab ja sööb (välja arvatud inimene, kes on arenenud loomariigist). Biosfäär hõlmab atmosfääri alumist osa (kuni 20 km), kogu hüdrosfääri ja litosfääri ülemist osa (kuni 2-3 km).