Lohutusnaised olid Teise maailmasõja ajal Jaapani keiserliku armee poolt seksiorjadeks sunnitud naised ja tüdrukud.[1] Sõna „lohutusnaised“ on tõlge jaapanikeelsest sõnast ianfu (慰安婦).[2] Tegu oli 20. sajandi ühe suurima inimkaubanduse juhtumiga[3] ning ennenägematus mastaabis inimsusevastase kuriteoga.[4]
Lohutusnaiste koguarvus ei olda ühel nõul. Kõige tagasihoidlikumate hinngute kohaselt võis naisi olla 50 000 kuni 200 000.[5] 1990. aastatel hinnati naiste arvu umbes 200 000-le, kuid uute uuringute kohaselt võis neid ainuüksi Hiinas olla kuni 200 000, seega kokku võis arv ulatuda kuni 400 000-ni.[1] Enim kasutati orjadena naisi Koreast (80-90% kõigist,[6] kui juhinduda varasematest andmetest Hiina naiste arvu kohta), ent ka näiteks Austraaliast, Myanmarist, Hiinast, Hollandist, Filipiinidelt, Indoneesiast, Jaapanist ja Taiwanist. Naisi värvati petmise ja sundimise teel.[3]
Lohutusjaamad, kus lohutusnaisi hoiti, lõi keiser Hirohito pärast Nanjingi veresauna selleks, et taastada Jaapani au ning rahustada rahvusvahelist ajakirjandust. Jaamade eesmärk oli reguleerida sõdurite käitumist ning ennetada suguhaigustesse haigestumist, kuid tegelikult ei täitnud see kumbagi eesmärki. Sarnased jaamad eksisteerisid Jaapani armees tegelikult juba 1932. aastast, kuid varem palgati sinna Jaapani prostituute, kelle vähesuse tõttu hakati sunniviisiliselt värbama teistest rahvustest naisi ja lapsi.[1]
<ref>
-silt. Viide nimega Williams ja Johnson, 2020
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Wang, 2019
on ilma tekstita.