Magnetahel

Magnetahel on magneetikute kogum, mida läbib magnetvoog. Magnetahel koosneb peamiselt ferromagneetikust, s.t ferromagnetilisest materjalist ‒ rauast ja selle sulamitest. Ferromagnetiline magnetahel võib sisaldada üht või mitut magneetimismähisega ümbritsetud südamikku. Ahela mähiseta osa nimetatakse ikkeks ja liikuvat osa ankruks. Magnetahel võib olla kinnine, milles peaaegu kogu magnetvoog läbib ferromagnetilisi kehi, või selles on õhkvahemik, näiteks õhupilu.

Ajalooliselt esimeseks tehislikuks magnetahelaks võib lugeda elektromagnetit, mille leiutas William Sturgeon 1825. aastal. Magnetahela mõiste võttis kasutusele inglise elektrotehnik John Hopkinson 1885. aastal.

Magnetahelad on elektrotehniliste seadmete oluline osa, sest ergutava magnetvälja mõjul ferromagnetmaterjali sisemine väli orienteerub ergutava välja suunas ja seeläbi suureneb summaarne magnetväli. Tulemusena väheneb magnetvälja tekitamiseks vajalik voolutugevus, samuti magnetahelaga seadmete gabariidid ja mass.

Magnetahel:
A1…A4 ‒ südamiku ristlõiked; A5 ‒ õhupilu ristlõige; N ‒ mähise keerud, I ‒ mähise vool

Magnetahelat rakendatakse paljudes elektrotehnilistes seadmetes, nagu trafo, elektrigeneraator, elektrimootor, elektromehaaniline relee, kontaktor, mitmesugused mõõteriistad jm.


From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne