Kaugseire

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kaugseire on eemal asuvate objektide kohta informatsiooni hankimine mittekontaktsete meetoditega. Infot saadakse peegeldunud või emiteeritud (kiiratud) elektromagnetkiirguse jälgimise, salvestamise, teisendamise, analüüsi ja info kasutamise abil. Kõige sagedamini nimetatakse kaugseireks lennukitelt või satelliitidelt tehtavaid elektromagnetkiirguse mõõtmisi, kusjuures mõõdetavad objektid asuvad Maal. Kaugseire on näiteks aerofotode tegemine ja sonariga mõõtmine. Astronoomilisi vaatlusi tavaliselt kaugseireks ei nimetata, kuigi ka nende puhul kasutatakse palju maapinna kaugseires kasutatavaid meetodeid.

Maa jälgimise olulisuse võib jagada kolmeks: maa kohta käiva informatsiooni avalikustamine ja levitamine, keskkonnaga seotud poliitika toetamine nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, teadusliku mõtlemise arendamine.

Kaugseire jaguneb passiivseks ja aktiivseks kaugseireks.^[1] Passiivsed andurid püüavad looduslikku kiirgust, mis on kiirgunud või peegeldunud uuritavatelt objektidelt või nende lähiümbrusest. Peegeldunud päikesekiirgus ja maapinna (veepinna) soojuskiirgus on kõige tavalisemad passiivsete anduritega mõõdetavad kiirgusliigid. Passiivsed andurid on kasutusel näiteks fotograafias, infrapunakiirguse mõõtmises, CCD seadmetes ja radiomeetrites. Aktiivse kaugseire korral sondeeritakse objekti mõõduriistast (skannerist) välja kiiratava energiaga. Andur tuvastab ja mõõdab kiirgust, mis on uuritavalt objektilt tagasi peegeldunud või hajunud. Radar ja lidar on näited aktiivsetest kaugseire meetoditest, kus mõõdetakse aega kiirgusimpulsi väljasaatmise ja objektil hajunud kiirguse tagasijõudmise vahel, võimaldades teavet objekti asukoha, liikumiskiiruse ja suuna kohta.