Kromatograafia

Kromatograafia on üldmõiste mitmesuguste laboratoorsete füüsikalis-keemiliste meetodite kohta, mida kasutatakse uuritavate ainete segu komponentide lahutamiseks paljukordse sorptsiooni ja desorptsiooni tingimustes. Mõiste kromatograafia hõlmab vastavaid meetodeid, protsesse ja teadusharu.

Lihtsustatult: ainete segu süstitakse kromatograafilisse kolonni, edasi kantakse see läbi sorbendi (liikumatu faas) sobiva vedeliku või gaasi vooluga (liikuv faas). Segu komponentide spetsiifilise sorptsiooni ja desorptsiooni tulemusena toimub nende jaotumine liikumatu ja liikuva faasi vahel vastavalt jaotuskoefitsientidele ning nende aktide paljude korduste tagajärjel komponendid liiguvad edasi eri kiirustega. See viib ainete lahutumisele ning moodustuvad kiiremini ja aeglasemalt liikunud komponentide tsoonid. Protsess teostatakse kas kolonnis, kapillaaris, paberil või plaadil. Lahutunud komponendid detekteeritakse füüsikaliste või keemiliste meetoditega.

Eesmärgi põhjal jagunevad kromatograafilised meetodid preparatiivseteks ja analüütilisteks. Preparatiivse kromatograafia korral on eesmärk saada teatud hulk lahutatud komponenti(te) edasiseks kasutamiseks. Seega on tegu kromatograafilise puhastamisega. Analüütilise kromatograafia korral kasutatakse oluliselt väiksemaid ainete koguseid (enamasti mikrogrammides) ja eesmärk on määrata komponentide suhteline sisaldus segus.

Kromatograafia on andnud väga efektiivsed meetodid, mida kasutatakse peaaegu kõigis keemialaborites. Umbes kolmandik kõigist analüüsidest tehakse tänapäeval kromatograafia abil. Välja on arendatud automatiseeritud ja arvuti juhitavad kromatograafilised seadmed spetsiifiliste ülesannete lahendamiseks, sealhulgas gaaside, anorgaaniliste ioonide, mitmesuguste orgaaniliste ühendite ja biokeemiliste segude lahutamiseks.^[1] Kromatograafiat kasutatakse ainete puhtuse kontrolliks, keskkonnareostuse määramisel, keemiliste protsesside kontrolliks jne.

Paljudel juhtudel võimaldavad kromatograafilise analüüsi meetodid ka aineid identifitseerida. Selleks kasutatakse standardühendeid varieeruvates tingimustes või kasutatakse etteantud tingimustes retentsiooni aegade, õigemini retentsiooniindeksite, võrdlust teadaolevate väärtustega. Tandem kromatograaf-spektromeeter seadmed, (näiteks GC-MS) võimaldavad ka lahutatud komponentide struktuuri identifitseerimist.