Loogiline empirism on Alfred Ayeri teosest Keel, tõde ja loogika (1936; ek 2022) alanud mõttemuster, mis erines loogilisest positivismist.
Ayeri tekstis on loogilise empirismi põhitunnused: "verifikatsiooni nõrgem määratlemine, metafüüsikast hoidumine, loobumine tõsikindlusest ja tõenäosuse tähtsustamine".[1] Nimetust loogiline empirism kasutas esimesena Hans Reichenbach (1891–1953).[2] Kui Herbert Feigl (1902–1988), Moritz Schlick ja teised loogilised positivistid soovisid teadmise rajada tõsikindlatele vaatluslausetele (eksimatus), siis loogilised empiristid pidasid vaatluslausetest tuletatud mudeleid tõenäolisteks (eksimus).
- ↑ Lamus, Leho (2023). "Täppisteaduste ajastu mõttekunst: kogemuse konstrueerimise loogiline analüüs" (PDF). Akadeemia. 2: 361.
- ↑ Samas, lk 359.