Metroo

Kiirraudtee, tuntud ka kui metroo või allmaaraudtee, on tavaliselt linnapiirkondades kasutatav suure veovõimega ühistransport. Erinevalt bussidest või trammidest on kiirraudteesüsteemid elektriraudteed, mis sõidavad ainuõigusega sõiduteel, kuhu ei pääse jalakäijad ega muud sõidukid. Metrooliinid on rajatud maa-alustesse tunnelitesse või tänavate kohale estakaadidele. Paljudes linnades on metroo kesklinnast kaugemal ka maa peal, kuid sel juhul samatasandiliste ristumisteta muu transpordiga. ^[1][2][3]

Maailma esimene kiirraudteesüsteem oli osaliselt maa-alune Metropolitan Railway, mis avati tavapärase raudteena 1863. aastal ja nüüd on see osa Londoni metroost.^[4] 1868. aastal avas New York kõrgendatud West Side'i ja Yonkersi Patent Railway, mis oli esialgu kaabli abil veetav liin, kus kasutati staatilisi aurumasinaid. Hiinas on kõige rohkem kiirraudteesüsteeme - kokku 31, ning üle 4500 km raudteeliine. Hiina vastutab suurema osa kiirraudtee laienemise eest viimase kümne aasta jooksul. ^[5][6][7]

Maailma pikim ühe käitajaga kiirraudteesüsteem marsruudi pikkuse järgi on Shanghai metroo (743 km).^[8][9] Maailma vanim metroo on Londoni metroo (avati 1890), vanuselt teine on Budapesti metroo (avati 1896); järgnesid Glasgow (1896), Chicago (1897), Pariis (1900), Boston (1901), Berliin (1902), Ateena (1904), New York (1904) jne.