Back Аиҭарҿиара Abkhazian Renaissance Afrikaans Renaissance ALS ዘመነ ህዳሴ Amharic Renaiximiento AN عصر النهضة Arabic لعاود-ولادة ARY عصر النهضه ARZ Renacimientu AST İntibah dövrü Azerbaijani
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli kõrgkeskajale järgnenud, 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood Euroopa kultuuriloos.
Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.
Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.
Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige, ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Tuntuimateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot.
Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.[1] On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.[2] On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.[3]
- ↑ Brotton, J., The Renaissance: A Very Short Introduction, OUP, 2006 ISBN 0-19-280163-5.
- ↑ Huizanga, Johan, The Waning of the Middle Ages (1919)
- ↑ Starn, Randolph (1998). "Renaissance Redux". The American Historical Review 103 (1): 122–124