Roheline ideoloogia

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev. Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja paikkonna koosluste hoiul.^[1]

Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.

Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960. aastatest. Üks esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni "Hääletu kevad" ("The Silent Spring", 1962). Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust enamasti kui lihtsalt majanduslikku ressurssi, mis on inimestele kasutada. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, sest tänini on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.

Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest on tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel; nende äärmusesindajate vaated küünivad uusludiitluseni. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühitada nüüdisaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.