Soojuskiirgus

Joonis näitab, kuidas lainepikkuse haripunkt ja kogu kiiratud energia muutub temperatuuri muutudes Wieni nihkeseaduse kohaselt. Kuigi joonisel on tegemist kõrgete temperatuuridega, kehtib see ka madalamate jaoks. Nähtav valgus on 380 nm ja 750 nm vahel
Näide soojuskiirgusest. Kuum metall on piisavalt kõrge temperatuuriga, et olla nähtav inimese silmale

Soojuskiirgus on laetud osakeste soojusliikumise tõttu tekkiv elektromagnetiline kiirgus. Kõik ained, mis on absoluutsest nullist kõrgema temperatuuriga, eraldavad soojuskiirgust, mis on üks soojusülekande vormidest (lisaks soojusjuhtivusele ja konvektsioonile).

Soojuskiirguse näideteks on hõõglambist eralduv nähtav valgus, loomadelt eralduv infrapunane valgus ja kosmiline mikrolaine-taustkiirgus. Soojuskiirgus erineb soojusjuhtivusest ja konvektsioonist – lõkke lähedal olev inimene tunneb sealt tulevat soojuskiirgust, isegi kui teda ümbritsev õhk on väga külm.

Päikesevalgus on kuuma päikese poolt kiiratav soojuskiirgus. Ka Maa eraldab soojuskiirgust, kuid madalama temperatuuri tõttu on see palju väiksema intentsiivsuse ja erineva spektrijaotusega. Maa temperatuuri mõjutavad kõige rohkem päikesekiirguse neeldumine ning samas ka Maa poolt ära kiiratav kiirgus.

Kui elektromagnetlaineid kiirgav keha on samade omadustega nagu soojuslikus tasakaalus olev absoluutselt must keha, siis kutsutakse seda musta keha kiirguseks.[1] Plancki kiirgusseadus kirjeldab musta keha kiirguse spektrit, mis on sõltuv vaid keha temperatuurist. Wieni nihkeseadus määrab kõige tõenäoseima kiirguse sageduse ja Stefani-Boltzmanni seaduse abil saame leida pealelangeva valguse kiiritusustiheduse.[2]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega TYmQJ on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega oI3Nt on ilma tekstita.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne