Vanakreeka keel

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Vanakreeka keel (vanakreeka keeles ἡ Ἑλληνικὴ (γλῶττα) hē Hellēnikē (glōtta)^[1] 'kreeka keel') on keel, mida kasutati Vana-Kreekas ja tollasel kreeka kultuuri mõjualal, kreeka keele vanim, antiikaegne keeleaste. See arvatakse koos hilisemate keelekujudega indoeuroopa keelte seas eraldi keelerühma (oletatavasti on ta lähemas keelesuguluses teiste paleobalkani keeltega). Keele leviala paiknes Vahemere maades.

Vanakreeka keele mõiste alla paigutatakse keelekujud ja murded, mida kasutati ajavahemikul kreeka kirja kasutuselevõtust (umbes 800 eKr) kuni hellenismiajastu alguseni (umbes 300 eKr) ning vähemalt kirjanduses antiikaja lõpuni (umbes 600 pKr). Klassikalise vanakreeka keele normiks peetakse kirjanduslikku Atika murret 5. ja 4. sajandil eKr, Sophoklese, Platoni ja Demosthenese keelt. Keeleastet alates umbes 600. aastast kuni 1453. aastani (Konstantinoopoli vallutamine Osmanite riigi poolt) nimetatakse keskkreeka keeleks ehk Bütsantsi kreeka keeleks.

Vanakreeka keelel on kogu Õhtumaale oluline tähtsus. Ta on avaldanud tänapäeva kultuurile mõju ladina keele kaudu, mille keelealal ta oli oluline kultuurkeel, ja säilinud vanakreekakeelse ilukirjanduse, historiograafia, filosoofia ja teaduse kaudu. Uue Testamendi keelena on vanakreeka keel oluline kristlusele ja kristlikule teoloogiale. Tänapäeva keeltes, eriti Euroopa keeltes, on arvukalt otseselt või kaudselt vanakreeka keelest pärinevaid võõrsõnu, laensõnu ja tõlkelaene, mida kasutatakse eriti oskuskeeltes.

Vana- ja keskkreeka keele (kuni 1453. aastani) ISO 639 keelekood on grc.