Violeta Chamorro

Violeta Barrios Torres de Chamorro (sündinud 18. oktoobril 1929 Rivases) on Nicaragua endine kirjastaja ja poliitik, Nicaragua valitseva hunta liige aastail 1979–1980 ning riigi president 1990–1997.^[1]

Ta sai tuntuks Nicaragua revolutsiooni viimase osa ehk contra'te sõja lõpetamisega ja riigile rahu toomisega. Ta on Nicaragua esimene ja siiani ainus naispresident.

Violeta Chamorro kasvas üles Lõuna-Nicaragua maaomanike peres. Osa oma haridusest omandas ta USA-s. Pärast kodumaale naasmist ta abiellus ja kasvatas üles oma pere. Tema abikaasa Pedro Joaquín Chamorro Cardenal töötas perekonnale kuuluvas ajalehes La Prensa ajakirjanikuna, mille omanikuks Pedro hiljem ka sai. Pedro Chamorro oli tuntud oma valitsusvastase hoiaku poolest, seetõttu arreteeriti teda tihti ja saadeti korduvalt maapakku, talle järgnenud Violeta Chamorro kulutas seega kümmekond aastat oma elust välismaal või vanglaid külastades. 1978. aastal Pedro Chamorro mõrvati ja Violeta Chamorro võttis ajalehe üle.^[2] Pedro Chamorro tapmine käivitas Nicaragua revolutsiooni ja lese poolt temast loodud kuvand oli opositsioonijõududele oluliseks sümboliks. Viimaks saavutasid sandinistid Anastasio Somoza Debayle vägede üle võidu ja algul toetas Violeta Chamorro neid täielikult. Ta nõustus osalema ajutises valitsuses Rahvusliku Ülesehitamise Huntas (Junta de Gobierno de Reconstrucción Nacional, JGRN), ent kui hunta hakkas radikaliseeruma ja sõlmis koostöölepingu Nõukogude Liiduga, astus Violeta Chamorro tagasi ja jätkas oma tegevust ajalehes.

Violeta Chamorro juhtimisel jätkas La Prensa valitsuse kritiseerimist, jäädes sellele poliitikale ustavaks vaatamata korduvatele ja valitsuse katsetele ajaleht sulgeda. Kui Daniel Ortega kuulutas 1990. aastal välja vabad valimised, siis valiti Chamorro opositsioonijõude esindava Rahvusliku Opositsiooniliidu (Unión Nacional Opositora, UNO) kandidaadiks. Selles neljateistkümne partei koosluses olid esindatud nii konservatiivid, liberaalid kui ka kommunistid. Seetõttu oli parteil ideoloogiliste erimeelsuste tõttu keeruline valimistel välja tulla ühtsete loosungitega, ainsaks erandiks oli vaid lubadus sõda lõpetada. Kuigi küsitlused näitasid, et valimised võidab valitsev president Ortega, võitis Chamorro 25. veebruaril 1990 toimunud valimised ja temast sai esimene valitud naisriigipea Ameerikas.^[3]

Kui Violeta Chamorro 25. aprillil 1990 ametivande andis, oli see viimase viiekümne aasta jooksul esimene kord, mil võim riigis rahulikul teel vahetus ja üks president teisele võimu üle andis. Violeta Chamorro leidis eest hüperinflatsioonist ja sõjast kaosesse kistud majanduse, ent tal õnnestus tõepoolest sõda lõpetada ja saavutada riigis kestev rahu. Chamorro valitses riiki kuus rasket aastat, millele olid omased majanduslikud ja sotsiaalsed rahutused, ent tal õnnestus rivaalide vahel kompromiss saavutada, riik hüperinflatsioonist välja tuua ja taasluua rahvusvahelised pangandussidemed. Samas tõid need aastad kaasa Nicaragua majandusliku ja sotsiaalse olukorra märkimisväärse languse.^[4] Aastail 1990–2001 langes Nicaragua inimarengu indeksis 60. kohalt 119. kohale ja on ÜRO Arenguprogrammi andmetel muutunud Haiti järel vaeseimaks Ameerika riigiks. Kui Violeta Chamorro 10. jaanuaril 1997 ametist lahkus, tegi ta koostööd mitme rahvusvahelise rahualgatusprogrammiga, kuni viimaks tõmbus ta halva tervise tõttu avalikust elust tagasi.