NATO

See artikkel räägib sõjalisest organisatsioonist; teiste asjade kohta vaata lehekülge NATO (täpsustus).

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon

NATO logo
NATO lipp
Lühend	NATO, OTAN
Deviis	Animus in consulendo liber
Asutatud	4. aprill 1949
Tüüp	sõjaline allianss
Peakorter	Brüssel, Belgia
Liikmed	32 liikmesriiki
Ametlikud keeled	inglise, prantsuse
Veebileht	nato.int

Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (inglise keeles North Atlantic Treaty Organization (NATO), prantsuse keeles Organisation du traité de l'Atlantique nord (OTAN)) on sõjaline liit, millele pandi alus 4. aprillil 1949 Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär. Organisatsioon põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama. NATO peakorter asub Brüsselis. Viimati laienes NATO 2024. aastal, kui 32. liikmena ühines liiduga Rootsi. Lisaks liikmesriikidele osaleb NATO rahupartnerlusprogrammis veel 18 riiki.

Kuni Korea sõjani oli NATO peaasjalikult poliitiline organisatsioon. Militaarstruktuur ehitati üles Ameerika Ühendriikide juhtimisel. Külma sõja käigus tekkinud vastasseis viis 1955. aastal rivaalitseva organisatsiooni, nn Varssavi pakti ehk Varssavi Lepingu Organisatsiooni asutamiseni, mis oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon. Samal ajal olid Euroopa riikide ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted ebastabiilsed ning kaheldi NATO kaitses Nõukogude Liidu rünnaku korral. Need kahtlused viisid Prantsusmaa iseseisva tuumarelvastuse väljaarendamiseni ning 1966. aastal väljus Prantsusmaa järgmiseks kolmekümneks aastaks NATO sõjalisest tiivast. Pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal oli organisatsioon segatud Jugoslaavia lagunemisse, NATO esimesed sõjalised operatsioonid toimusid Bosnia sõjas aastatel 1992–1995. Endiste Varssavi pakti riikidega tekkisid aga head suhted ning paljud neist astusid 1999. ja 2004. aastal NATO-sse, nende hulgas ka Eesti.

NATO artikkel 5, mille kohaselt käsitletakse ühe liikme ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu, on aktiveerunud vaid ühel korral pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides^[1] ning NATO väed saadeti Afganistani. Pärast seda on NATO läbi viinud mitmesuguseid operatsioone, näiteks osalenud Liibüa-vastastes õhurünnakutes ja piraatlusvastastes operatsioonides. Artiklit 4, mis tagab kõikidele liikmesriikidele õiguse sõjalisele konsultatsioonile, on kohaldatud neljal korral: 2003. aastal käivitas selle Türgi seoses Iraagi sõjaga, 2012. aastal käivitas Türgi selle kahel korral seoses Süüria sõjaga ning 2014. aastal käivitas artikli 4 Poola seoses 2014. aasta Krimmi kriisiga.^[2]

NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2014 Jens Stoltenberg.