Solenoidkahur

Solenoidkahur on ferromagnetiliste kehade kiirendi, mis koosneb ühest või mitmest järjestikusest mähisest. Keha kiirendatakse mähistesse tekitatud magnetväljade abil suurte kiirusteni. Solenoidkahuriga on tugevalt seotud C. F. Gaussi nimi, kuna Gauss töötas magnetväljade kirjeldamiseks välja valemite kogumiku, mida ka solenoidkahurite analüüsimisel kasutatakse. Esimese solenoidkahuri patendi omanik on Norra füüsik Kristian Birkeland^[1].

Lihtsaima ehitusega solenoidkahur sisaldab vaid kolme komponenti: solenoidi, trumlit ja kiirendatavat keha. Erinevalt lihtsast solenoidist on solenoidkahuri südamik liikuv ning seega on solenoidkahuri magnetiline läbitavus ajas muutuv, mitte konstantne. Mähisest voolu läbi laskmise ajal tekib solenoidi sisse magnetväli, mis südamikule magnetilist jõudu rakendab. Kuna solenoidkahuri puhul on südamik vabalt liikuv, kiirendatakse teda tekkinud elektromagneti poole. Maksimaalse kasuteguri saavutamiseks lülitatakse vool mähises välja vahetult enne südamiku solenoidi keskmesse jõudmist.

Solenoidkahur pole ainus moodus elektromagnetismi teel kehade kiirendamiseks. Teine tuntud elektromagnetiline kiirendi on nn rööbaskahur, mis erinevalt solenoidkahurist ei vaja, et kiirendatav keha oleks ferromagnetiline, sest kiirendavas jõuks on Lorenzi jõud, mitte magnetjõud.