Inbriiding ehk sugulasaretus ehk sisearetus on selliste isendite ristamine, kelle geneetiline sugulus on suurem kui populatsioonis keskmiselt.[1] Inbriidingu tulemusel tekkiv homosügootsus suurendab võimalust, et järglased on mõjutatud retsessiivsete või vigaste tunnuste avaldumisest, mis viib üldiselt populatsiooni kohastumuse vähenemisele. Arvatakse, et inbriidingu vältimine on põhiline selekteeriv evolutsiooniline suunaja seksuaalse paljunemise tekkel.[2]