Inimene

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2022) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib liigist Homo sapiens; perekonna Homo kohta vaata artiklit Inimene (perekond)

Inimene
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Esikloomalised Primates
Ülemsugukond	Hominoidea
Sugukond	Inimlased Hominidae
Alamsugukond	Homininae
Triibus	Hominini
Alamtriibus	Hominina
Perekond	Inimene Homo
Liik	Inimene Homo sapiens
Alamliik	Homo sapiens sapiens
Trinaarne nimetus
Homo sapiens sapiens Linné, 1758

Inimene ehk tarkinimene ehk nüüdisinimene (Homo sapiens 'tark inimene') on bioloogilise süstemaatika järgi loomaliik inimese perekonnast inimlaste sugukonnast esikloomaliste seltsist, kuuludes seega kõrgemate imetajate hulka.

Inimene on inimese perekonna ainus retsentne liik. Selle vanimad teadaolevad fossiilid on pärit Aafrikast ja nende vanus on umbes 300 000 aastat^[1][2]. Seal kujunes see evolutsioonilise vahelülina (arhailine Homo sapiens) arvatavasti Homo erectus '​est. On tõendatud, et Homo sapiens '​i, neandertallase ja denislase vahel leidis (arvatavasti mitu korda) aset geenivool. Fossiile (kuigi palju nooremaid) on leitud ka kõigist teistest maailmajagudest, välja arvatud Antarktikast. Tänapäeva inimlastelt on inimesele fülogeneetiliselt kõige lähemad šimpansid, järgmised on gorillad.

Inimeste üldisi omadusi ja inimeste kooselu erilisi vorme uuritakse antropoloogias, etnoloogias ja sotsioloogias. Inimese evolutsiooni, antropogeneesi ja sotsiokultuurilise evolutsiooni käigus on kujunenud tunnused, mille tõttu inimene sai muutuda sotsialiseerumisest ja kultuurist väga sõltuvaks olendiks. Nende seas on pikk lapsepõlv, keele omandamise ja ühise töö võime ning eriti keeruliste sidemete (vt kiindumusteooria) moodustamine. Teadvuse tõttu avaneb inimestele olemasolu ajaline mõõde ning reflekteeritud suhe iseendaga. Sellest tulenevad näiteks isikliku vabaduse küsimus, küsimus inimese asendist looduses, ühiselu moraalsetest põhimõtetest ja elu mõttest. Paljudes kultuurides on tekkinud inimkäsitus, mis inimest loodusest eraldab ja loodusele vastandab. Eriseisundit loomariigis (looduse kroon) põhjendati näiteks loomislugudega, mis omistavad inimesele eraldi päritolu, või inimeste määratlemisega mõistusolenditena. Kujutlus sellisest eriseisundist kajastub ka näiteks inimväärikuse ja inimõiguste mõistes.

Maailma rahvaarv kasvas mõnda aega eksponentsiaalselt ning ületab nüüdseks 8 miljardit. Kõiki inimesi kokku nimetatakse inimkonnaks. Inimkonna ajaloos moodustusid aina keerukamad sotsiaalsed süsteemid, alates neoliitilisest revolutsioonist räägitakse tsivilisatsioonidest. Tehnika areng on kaasatoonud inimese nii tugeva (antropogeense) mõju biosfäärile, et on tehtud ettepanek nimetada praegust aega antropotseeniks. Selle kasuks räägib see, et inimesed ületavad Maa taluvuspiirid. See võib kaasa tuua inimese väljasuremise.