Back Kontinentskuiwing Afrikaans نظرية الانجراف القاري Arabic Deriva continental AST Materiklərin dreyfi nəzəriyyəsi Azerbaijani Континентален дрейф Bulgarian মহাদেশীয় প্রবাহ Bengali/Bangla Dilec'hiadur ar c'hevandiroù Breton Deriva dels continents Catalan Kontinentální drift Czech Kontinentaldrift German
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2024) |
Mandrite triiv on mandrite liikumine üksteise suhtes.
Mandrite triivi hüpoteesi püstitajaks peetakse Alfred Wegeneri, kes avaldas sellekohased mõtted 1912. aastal. Juba sajandeid varem olid mitmed teadlased pannud tähele Atlandi ookeani vastasrannikute kuju hämmastavat sarnasust, samuti oli üldteada lõunapoolsete mandrite elustiku, eriti fossiilsete leidude sarnasus. Seletuseks pakuti enamasti minevikus eksisteerinud hüpoteetilisi maismaasildu, mitte aga seda, et lõunapoolkera mandrid moodustasid kunagi ühtse maismaaosa.
Wegeneri arvates moodustasid kõik tänased mandrid kunagi ühe hiidmandri, millele ta pani nimeks Pangaea. Pangaea lagunemise järel triivisid selle osad oma tänastele asukohtadele. Wegener kogus küll hulgaliselt geoloogilisi andmeid oma hüpoteesi toetamiseks, kuid ta ei suutnud pakkuda välja usutavat mehhanismi, mis suudaks mandreid liikuma panna. Seetõttu lükati tema ideed peaaegu ühehäälselt tagasi ning geoloogiline üldsus unustas need mitmekümneks aastaks. Wegeneri ideid arendas edasi Arthur Holmes, kes arvas, et mandreid paneb liikuma vahevöö ainese konvektiivne liikumine. Ka tema hüpotees ei pälvinud esialgu laialdast tunnustust, kuid tänapäeval peetakse seda üheks olulisemaks litosfääri laamu liikuma panevaks teguriks.
1950. aastate lõpus kogunes kriitiline hulk andmeid ookeanipõhja kohta, millest varem ei teatud eriti midagi. Leiti, et ookeanides on hiiglaslikud mäeahelikud, mis mõnel juhul (Atlandi ookeanis) paiknevad täpselt ookeani keskel. Kivimite magnetiliste omaduste uurimine tõi välja, et paralleelselt ookeanide keskahelikega kulgevad vööndid, milles kivimeis olevad ferromagnetilised mineraalid (peamiselt magnetiit) on orienteeritud ühes suunas, sellele järgneb teine vöönd, kus orientatsioon on vastupidine, siis uus vöönd esimesega sarnase orientatsiooniga jne. Seega meenutas ookeanipõhja magnetanomaaliate pilt magnetofonilinti, mis on pärit ookeani keskahelikust vedela laavana ning salvestab jahtudes suuna magnetpoolusele. Leiti veel, et magnetanomaaliate pilt on keskaheliku suhtes sümmeetriline. Seega toimub keskahelikes uue ookeanipõhja teke. Selliste andmete ning interpretatsioonide ilmsikstulek algatas uue geoloogilise teooria võidukäigu, mida nimetatakse laamtektoonikaks. Nimetus tuleneb sellest, et leiti, et liiguvad mitte üksnes mandrid, vaid nendega koos ülemine kiht Maast, mida nimetatakse litosfääriks ning mis on lagunenud üksteise suhtes liikuvaiks fragmentideks, mida tuntakse laamadena. Seega võib mandrite triivi käsitleda kui laamtektoonika eelkäijat. 1970. ja 1980. aastatel ei tegeldud enam laamtektoonika õigsuse kinnituseks andmete kogumise, vaid pigem kogutud geoloogilise materjali tõlgendamisega läbi uue, laamtektoonilise lähenemise.