Yerkesi-Dodsoni seadus

Algupärased andmed, millest Yerkesi-Dodsoni seadus tuletati
Algupärane Yerkesi-Dodsoni seadus
Hebbi versioon Yerkesi-Dodsoni seadusest, mis jätab välja selle, et liigne aktivatsioon ei mõju lihtsate ülesannete lahendamisele ebasoodsalt. Tegemist on seaduse kõige levinuma versiooniga ning sellele viidatakse õpikutes sageli valesti

Yerkesi-Dodsoni seadus on aktivatsiooni ja soorituse vahelist empiirilist suhet kajastav seadus, mille töötasid 1908. aastal välja psühholoogid Robert M. Yerkes ja John D. Dodson.[1]

Selle seaduse järgi tõuseb füsioloogilise või psüühiilise aktivatsiooni korral soorituse tase, kuid seda vaid teatud punktini. Kui aktivatsiooni tase muutub liiga kõrgeks, sooritus langeb. Seda protsessi illustreeritakse sageli ümber pööratud U-kujulise kaarega, mis aktivatsiooni taseme tõustes alguses kerkib ja seejärel langeb. Lihtsate ülesannete sooritus on tõhusam kõrgema ja keerukate ülesannete sooritus madalama aktivatsioonitaseme puhul.[2]

  1. Yerkes, R. M., Dodson, J. D. (1908). ""The relation of strength of stimulus to rapidity of habit-formation"". Journal of Comparative Neurology and Psychology. 18: 459–482.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. "Psühholoogia alused". Loengukonspekt, teine osa. Aavo Luuk. Tartu, 2003. Vaadatud 01.05.2014.

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Nelliwinne