Libertarism

See artikkel räägib üksikisiku maksimaalse vabaduse pooldamisest ühiskonnas; vaba tahte jaatamise ja determinismi eitamise kohta vaata artiklit Libertarism (metafüüsika)

Libertarism (ladinakeelsest sõnast liber – "vabadus") on poliitiline filosoofia, mille järgi inimesed peaks olema vabad oma isikut ja omandit puudutavates otsustes, kuni need otsused või nende tagajärjed ei riku teiste isikute samasuguseid vabadusi. Libertarismi tähtsaimad märksõnad on "üksikisiku vabadus", "poliitiline vabadus" ja "vabatahtlik kaasatus". Libertarismi pooldajaid nimetatakse libertaarideks või libertaarlasteks.

Libertaaride aluspõhimõtteks on vabatahtlik inimtegevus ja tuginemine konsensusele. Ühiskonnas on libertarismi eesmärgiks valitsuse vähim sekkumine või üldse valitsuse puudumine. Libertarism vastandub seega autoritarismile ja riigiteoorias ka heaoluühiskonnale (heaoluriigi mudelile), kus vastavalt sotsiaaldemokraatlikele ideedele on valitsusel oluline osa ühiskonna elu suunamisel. Libertarism pole liikumisena ühtne. Sellel on mitmeid vorme, sealhulgas libertaarsotsialism.

Libertaarse eetika alus on sisemine vastutustunne. Nad usuvad, et kellegi sundimine millekski on eetiliselt vale. Iga katse (või selle ähvardus) kasutada jõudu teise isiku või tema omandi vastu, aga ka pettus, on nende põhimõtete rikkumine. Mõne libertaari arvates on ebamoraalne iga katse kasutada jõudu. Teised toetavad piiratud tegutsemisega valitsust, et kindlustada mõningaid väikeseid makse ja eeskirju. Madalad maksud on vajalikud suurima isikliku vabaduse kindlustamiseks. Jõudu võib kasutada rünnaku (agressiooni) vastu (nt loata sisenemine või vägivald).

Eesti keeleruumis on sõna "libertarism" kasutamine üsna hiline nähtus ning levinud peamiselt ameerika inglise keele mõjul. Siin on tavaliselt selle filosoofia kohta ekslikult kasutatud katusmõistet "liberalism", seostades libertaarseid põhimõtteid eelkõige klassikalise liberalismiga.

Prantsuse ajaleht Le Monde kirjeldas oma 2005. aasta väljaandes Wikipediat „libertaarse võrgu-entsüklopeediana“, kuna see on täielikult vabatahtlike kirjutatud ning seda annab välja mittetulundusühing.^[1] Wikipedia asutajad kirjeldavad ennast siiski objektivistidena ja minarhismi esindajatena. Nad ei usalda libertaare, kelle arusaam kapitalismist põhineb ennekõike moraalil. Dominique Cardon, prantsuse sotsioloog leiab siiski, et Wikipedia ja veebikeskkond üldisemalt on pannud aluse anarhismile oma iidses vormis, sest ta talub mitmekesisust ilma kindlate esindajateta ja võimu delegeerimiseta  ning langetab otsuseid konsensuslikult. Samas on selles siiski teatav meritokraatlik hierarhia, sest need kes on kõige aktiivsemad leiavad end olevat keskmes.^[2]

Riigivõimu kandjad kirjeldavad anarhismi vägivalda külvava ja avalikku korda lõhkuva liikumisena, pannes kahtluse alla selle esindajate terve mõistuse (anoomia). Hem Day (1902-1969), Belgia esseist ütles, et „Meil ei õnnestu kunagi selgitada, et anarhism tähendab elukorraldust ilma valitsuseta ja rahu ilma vägivallata. See on täpselt vastupidine sellele, millena anarhismi teadmatusest või pahatahtlikult süüdistatakse." ^[3]